Recent Comments

Viimati lisatud

Kõikidele "kurjadele" lapsevanematele.

Ühel päeval, kui mu lapsed on piisavalt vanad, et mõista oma vanemate loogikat, ma ütlen neile, nii nagu minu kurjad vanemad mulle ütlesid:


Ma armastasin sind piisavalt, et küsida, kuhu sa lähed ja kellega sa lähed ja millal sa koju tagasi jõuad...

Ma armastasin sind piisavalt, et oodata kannatlikult, kuni sa ise avastad, et su uus parim sõber-sõbranna ei ole tegelikult hea...

Ma armastasin sind piisavalt, et seista sinu toa uksel kaks tundi oodates, kuni sina oma tuba koristad, mis tegelikult oleks võtnud kõige rohkem veerand tundi.

Ma armastasin sind piisavalt, et sa näeksid mu viha, mu pettumust ja mu pisaraid silmis. Lapsed peavad teadma, et nende vanemad ei ole täiuslikud.

Ma armastasin sind piisavalt, et lasta sul kanda vastutustundekoormat oma tegude eest ka siis, kui karistus selle eest oli nii suur, et murdis mu südame.

Aga eriti,
ma armastasin sind piisavalt, et ütelda sulle EI ka siis, kui ma teadsin, et sa mind vihkad selle eest. Need olid kõige raskemad võitlused. Ma olen õnnelik, et ma nad võitsin, sest lõppude lõpuks, sina ju ka võitsid. Ja ühel päeval, kui sinu lapsed on piisavalt suured, et mõista sinu loogikat, mis kurje lapsevanemaid motiveerib, ütled sa neile:

Kas sul olid kurjad vanemad?

Minu omad olid. Mul olid kõige hullemad vanemad kogu maailmas.

Samas ajal, kui teised lapsed sõid sisse magusat koguaeg, pidin mina sööma putru, piimasuppi ja aedvilju. Kui teised võisid juua pepsit ja süüa võileibu õhtuks, mina pidin sööma korralikku toitu koos hautatud aedviljadega. Loomulikult tehti ka meile pannkooke ja kooke... Aga sa võid ette kujutada, et meie õhtusöögid ei olnud sellised nagu teistel lastel.

Mu vanemad tahtsid alati teada, kus ma parajasti olen. Tundus nagu oleksin ma nende juures vangis. Nad lihtsalt pidid teadma, kes mu sõbrad olid ja mida ma nendega tegin. Nad nõudsid, et ma annaksin aru, kas ma lähen üheks tunniks, pooleks tunniks või kauemaks.

Mul oli häbi aga mu vanemad ei pidanud küll kinni lastekaitsest seoses laste tööle panemisega, sest nad nõudsid, et ma enda järelt koristaksin.

Ja mitte ainult, ma pidin nõusid pesema, oma voodit ära tegema (täielik tüütus), õppima süüa tegema, tolmuimejaga tõmbama, prügiämbrit välja viima ja tegema muid nii tüütuid toiminguid... Ma kujutasin ette, kuidas nad isegi öösel mõtlesid, millist uut kodust tööd mulle lisada...

Nad nõudsid alati, et ma ei valetaks ja räägiksin ainult tõtt ja ainult tõtt. Kui ma teismeliseks sain, siis oskasid nad juba mu mõtteid lugeda ja mulle tundus, et neil olid silmad igal pool. Ja siis elu muutus tõesti raskeks.

Mu vanemad ei lasknud kunagi mu sõpradel lihtsalt tänaval oodata, nad pidid tulema ukse peale ja neid ise nägema. Kui kõikidel teismelistel oli juba õigus olla armunud, pidin mina ootama kuni "mõistus pähe tuleb".

Tänu oma vanematele jäin ma paljust ilma, millest teised noored mulle rääkisid. Ma pole samas aga kunagi varastanud, purjus olnud ega pole mul ka politseiga tegemist olnud. Mingil hetkel ma süüdistasin oma vanemaid selles.

Nüüd aga, kus ma olen vanematekodust ära läinud, katsun ma ka ise olla kuri lapsevanem oma lastele nagu minu vanemad seda olid.

Ja ma leian, et see ongi probleem tänapäeva maailmas, et ei ole piisavalt kurje lapsevanemaid.
Aitäh kõikidele lastevanematele, kes on olnud piisavalt karmid ja halvad meie nooruses, et meile õpetada, kuidas saada halbadeks headeks inimesteks.


Stéphanie CHARIOT-AUCHERE,
neuropsühholoog

Kommentaare ei ole